Sellerijuur: Päriselt radioaktiivsed asjad. Kes ei kardaks kiiritust?

Olid ajad...

Kiirgusmõõtja kontrollib looduslikku fooni. Pole paha, mõnes kohas maailmas võib foon kõrgemgi olla, enne kui alarmi antakse.

Meie oma radiatsioonikivi, nagu teda võib geograafia klassi kogudest leida.

Graptoliitargilliit (varasema nimega diktüoneemakilt) vedeleb meil mõneks kohas lihtsalt maas. Temast räägitakse lugusid, mida sellest teha ja toota saab ja on saanud. Osa jutte võivad isegi tõsi olla. Mõni tükk on tõesti natuke radioaktiivne.

Pooletunnise radiatsioonimõõtmise graafik. Seade loeb radioaktiivseid osakesi (α, β) või kiirguskvante (x, γ) kolme sekundi jooksul. Tavaliselt on neid 0 kuni 4. Ootamatult sattus 24. minutil väga lühikese ajaga seadmesse 1710 osakest. Mis juhtus?

Graafiku suumimisel on näha, mida mõõtmine tegelikult näitas.

1) looduslik foon 0-4 lugemit 3 sekundiga.
2-4) Radioaktiivsed kivid. 2) Pakri I. 3) Saka. 4) Pakri II.
5) Looduslik foon
6) Anomaalia
7) Kivimikollektsiooni graptoliitargilliit.

Kui üldse mingit Eesti looduskivi radioaktiivseks lugeda, siis Pakri poolsaare omad on kahtlased. Sellest ei tasu muidugi teha järeldusi maapõuas lesivate mineraalide kohta ja radoon on päris eraldi tõsine jutt.

Kuula kuidas kostab päriselt radioaktiivne aine.

Veel üks juhtum meie maalt, täpsemalt maa alt, radioaktiivne liiv, täpsemalt filtritäide.

Juhtub siiski ka nii, et...